RNR @ Lumivalgekese sõjakäik

LUMIVALGEKESE SÕJAKÄIK

Elasid kord kolm karu. Isa-karu, ema-karu ja poeg-karu. Nad elasid sügaval, sügaval paksu metsa sees seitsme maa ja mere taga.

Kord sõi isa-karu metsas mett ja maasikaid, kui tuli üks inimene joostes, üleni nahka riietatud ja torukübar peas. See oli Slash. Jõudes isa-karuga kohakuti, viskas Slash pooleldi tõmmatud Leegi põõsasse ja kohmetus. Kohtumine oli erakordne, sest kumbki polnud oma elus sellist looma näinud. Slash hakkas aga igaks juhuks oma elu eest paluma, et teda mingil juhul ära ei söödaks. Isa-karul polnud seda mõtteski. Ta kutsus võõra endale külla. Ja sealtmaalt karupere laulab ja tantsibki päevad läbi. Slash käib neil tihti külas.

Ükskord võttis Slash ka oma sõbra Edwardi kaasa, kellele isa-karu kohe tegevust leidis. Isa-karu oli nimelt rohkem ärimees, mitte töörügaja. Ja aed vajas aednikku… Nii oligi, et Edward asus kolme karu juurde tööle.

Kuid suvi sai mööda ja Edward hakkas tuppa tahtma. Aga toas oli ainult kolm voodit. Ja ükskord, kui karupere ühel sügisõhtul koju jõudis, magas Edward nende voodites ja kogu puder, mis eelnevalt lauale oli jäetud, oli ka ära söödud. Siis sai karu-isal hing täis ja ta otsustas endale suurema maja ehitada, et kõik soovijad saaksid kasvõi üheks ööks endale korteri. Isa-karu teadis, kust sellise töö jaoks häid abilisi saada. Ta kutsus endale appi kaheksas pöialpoissi. Vastutasuks sai iga pöialpoiss endale viietoalise korteri. Maja tuli ilus, suur ja soe.

Ei läinudki kaua, kui toasoovijaid tuli igalt poolt. Samuti ka ühel juunikuuööl, kui ukse taha ilmusid kaks inimkogu. Üks oli ilus näitsik, kelle nahk oli valge kui lumi, juuksed mustad kui eebenipuu ja huuled punased kui veri. Teine oli aga kõhetu ja haisev, üleni linadesse mässitud. Näitsik pomises ainult: „Is there a doctor in the house? IS THERE A DOCTOR IN THE HOUSE???”… Mille peale teise korruse rõdult vastati: „I’m a doctor!...” See oli loomulikult doktor pöialpoiss, kes rõõmuga aidata tahtis. Nii võetigi kaks võõrast majja vastu – Lumivalgeke ja Marat’. Marat’ talutati otse vanni ja tema eest hakkas doktor vahetpidamata hoolitsema.

Marat’ nõudmised hakkasid aga peagi ületama isa-karu laoseisu. Ja kuna kumbki võõras üüri ei maksnud, oli nälg peagi majas. Välja ei söandanud isa-karu neid samuti tõsta, sest tal oli suur süda.

Kuid siis tõi postimees ühe huvitava teate, kus seisis: „KULKA korraldab Kompasõja Turniiri. Ja kes suudab võita eelmiste aastate maailmameistrit William Blake’i, saab auhinnaks 5000 EEK’i.” Isa-karu läks kohe Lumivalgekese jutule, sest tema olla linnast pärit ja selle linnaeluga juba harjunud. Kuna üürivõlg oli suur, siis ei jäänudki Lumivalgekesel midagi muud üle kui sõtta minna.

Ja juhtuski, et peale pikka sõdimist jõudis Lumivalgeke finaali, kus teda ootas William Blake. Viimane oli suur mees - suure kasuka, kübara ja õnnetoova tuviga. Tal oli palju sõpru, kuid varjule ei jäänud ka vaenlased. Nii jõudis kuuldus Lumivalgekese osavusest ühe Blake’i vaenlase, tumedate klaasidega Jeep’i, kõrvu. Too otsustas Lumivalgekest aidata. Nimelt plaanis tumedate klaasidega Jeep finaalturniiri ajal Blake’i tuvi ära tappa…

Samal ajal, seitsme maa ja mere taga, oli Marat’ doktori oma jaburate soovidega juba nii välja vihastanud, et viimane needis teda kõige koledamate sõnadega kõige jubedamatesse kohtadesse. Majas polnud enam muud sööki kui mõnglid. Ja kui Marat’ nendest kuulis, arvasid kõik, et rohkem neil elada pole jäänud. Kuid siis tekkis doktoril kuri mõte. Ta maskeeris pika kööginoa mõnglitega ja läks seda siis Marat’ le pakkuma. Ja samal hetkel, kui Marat’ oma revolvri lauale asetas, pussitas doktor teda nii, et Marat’ surnult vanni vajus…

Lumivalgeke aga sõdis. Finaal oli just lõpplahendust saamas. Blake’i võit oli juba kindel, kui kõlas lask. Blake kukkus kokku ja tuvi lonkis haavunult eemale. Tumedate klaasidega Jeep oli tuvist mööda lasknud nii, et viimane vaid haavata sai. Kuid tema peremees ei tõusnud enam iial. Kukkudes suutis Blake aga nupud sassi lüüa, nii et Lumivalgeke võitis kerge vaevaga.

Auhinna pidi kätte andma Prints isiklikult, kuid suures ähmis ja vaimustuses jooksis Lumivalgeke koju isa-karule rõõmusõnumit teatama. Teel haaras Lumivalgeke ühelt metsõunapuult mõned õunad kehakinnituseks. Ja juba ta oligi kodus. Pöialpoisid mängisid aias oma vooditega just kompasõda. Nad olid väga rõõmsad Lumivalgekest nähes. Kogu majarahvas kogunes kokku, kui Lumivalgeke rääkima hakkas, kuidas tal läinud oli. Ta rääkis ka sellest, et Blake’i matmiseks muud võimalust ei leitud, kui ta vanniga mööda jõge allavoolu saata. Ta rääkis pikalt ja põhjalikult, ise õunu süües. Ja ühtäkki tema jutt katkes… Ta vajus surnult kokku ja õunad veeresid laiali. Kõik kurvastasid väga.

Lumivalgekese jutust jäi selline mulje, et ka tema oleks tahtnud vannis maetud saada. Ja nii pöialpoisid tegidki. Nad asetasid Lumivalgekese ühes vanniga maja taha mäe otsa, et nad iga päev oma päästjat näeksid.

Järgmisel päeval saabus ka Prints mööda Lumivalgekese jälgi, mille viimane oli oma tanksaabastega jätnud. Printsil olid kaasas ilusad kuldsed kingad ja 5000.- EEK-i. Nähes Lumivalgekest eemal vanni võtmas, läks Prints kohe tema juurde. Suudles teda võidu puhul ja surus talle kingad jalga. Selle peale ärkas Lumivalgeke üles ja oli väga õnnelik. Kõik rõõmustasid.

Siis tuli Lumivalgekesele Marat’ meelde.
Ja ta küsis: „Kas te matsite Marat’ ikka korralikult maha?”
Suur oli pöialpoiste hämming.
„Kust sa teadsid, et teda pole enam?” küsisid nad justkui ühest suust.
„Aga ta ütles seda mulle,” vastas Lumivalgeke.
„Kui ma metsa põgenesin, siis ma leidsin ta tee äärest. Ta lubas kõik mu soovid täita, kui ma teda vaid natukene aitan. Ta ütles ka, et ega tal palju pole jäänud ja minu arvutuste kohaselt pidi ta just kolme päeva eest siit ilmast lahkuma.”

Imestusega kuulasid kõik seda juttu, rääkimata doktori ja Marat’ vahelisest juhtumisest. Ja siis…
„TULGE SIIA!!!” hüüdis Edward toast, kus teda paberihundina kasutati.
Ta oli jõudnud nende paberiteni, mida Marat’ kirjutas.
See oli tema testament, milles seisis:
„Poole oma varast jätan ma doktorile, kes minu eest nii hästi hoolitses ja ülejäänud poole saavad teised majaelanikud omavahel ära jagada.”

See oli küll vahva uudis. Kõik olid õnnelikud.

Ja kuna nad kõik on tänini elus, siis järelikult pole nad surnud.