Kompasõda* printsi ja Lumivalgekese nimel

11.01.2006 00:01
Ly Lestberg, kunstnik

Kullo galerii asub otse vanalinna südames, aga võrdluses teiste näitusepaikadega on see omandanud lausa alternatiivselt nurgataguse maine, kust aeg-ajalt ja lausa poolsalaja midagi värskemat meie kunstitaevasse kandub.
Nii ka seekord. Avamisele oli kokku tulnud palju noori, kõned peeti muinasjutuvormis ja kohati kuulati neid õhetades otsekui ilmutuslikke. Näitusepaiga ajaloolistesse keerdkäikudesse paigutatud müütiliste tegelaste ruumilisi ja tasapinnalisi «kompasõdasid» selgitasid lahti saatetekstid.
Tõeliselt post-postmodernsetena ei lase need loomulikult välja paista, kuidas autorid sisimas ise asjadesse suhtuvad. Kas ja mil määral ollakse kokku puutunud reaalselt / teatraalselt vägivalla, paratamatuse või surmaga.

Relva ja luulega
Viidatakse otseselt esteetilisele surmale ja glamuursele vägivallale, kuid puhta dekadentsina näiteks Edward Käärkäe maniküürkääridest küüniseid küll võtta ei saa.
Tänapäevastatud Printsi ja Lumivalgekese kaudu deklareeritakse, et praeguses ajas on positiivse tulemuse saavutamiseks vaja õige mitme muinasjutu jagu armastuse ja õigluse kontsentraati. Teed William Blake`i ruumi juhatab sisse romantilise preeriakangelase karm pilk suurelt digiprindilt.
Mõju suurendab otse vaatajale suunatud, juba installatsioonist «Tuvitapja» tuttav plastist revolver – suuremate jõudude poolt esilekutsutavat kulgemisprotsessi lihtsalt polevat võimalik läbida relva ja luule abita. Kaheksa pöialpoissi teises toas päikselises fotodereas on ametis ühe mahajäetud kortermaja akendel ühtaegu nii lammutamise kui ka ülesehitustöödega.

Sõjad, mis ei algagi
Elu on nii seatud, et nooruse põhikapitaliks on siirus, elurõõm ja energia (tore, et ka Kultuurkapitali tädid-onud omalt poolt üritust rahaga toetasid). Kultuuriajalugu on näidanud, et isegi kambakesi rannas serpentiine lennutades või lihtsalt «ob-la-di, ob-la-da» lauldes võib nende positiivne mõju kanduda läbi mitme inimpõlve. Nii nagu igal asjal on vähemalt kaks külge, ei tohi loomulikult lasta end eksitada pseudokangelastest ega võltspositiivsusest.
Inimese isiksus küpseb aga aastatega ja nii tundub verinoorte kunstnike puhul rõhutatud sotsiaalsus tihtilugu samamoodi esteetilisest kui eetilisest väärtushinnangutest kantud olevat.
Noorena püütakse lavastada sellist elu, nagu ideaalis seda näha soovitakse. Lihtsalt on tore ja kõigile tundub, et ideed sünnivad üksteise toel sellest üheskoos olemisest. Alles hilisem elu selgitab, kes ja kui kõrgelennuliste ideede abil oma elu elada suudab. Nii võib tulla ette kolme karu muinasjutule omaseid stseene, kui imestuse ja ühtäkki õudusega märgatakse, et endine sõber ja aatekaaslane salamisi teiste pudrukausikestest rooga lisaks näppamas käib.
Ja elustunud Lumivalgekesel võib puududa garantii Kurjaks Kuningatütreks või Võõrasemaks moondumise vastu. Sellistest kurvastavatest pisiasjadest need päris maailma päris sõjad alguse vist saavadki.

Kullo galeriis Lumivalgekese nimel peetavate «kompasõdade» lahinguväljadel lehvib igatahes ehedat siirust ja kangelasmeelsust. Omalt poolt tahaks väga loota, et vähemalt neil neljal noorel jätkuks uljust oma kõrgelennulisi metafoore hilisemas elus ka päriselt realiseerida.
Ületada näivuse ja reaalsuse piirid, selgitada tagajärgede põhjused ja hoida nii ära tahtmatu vägivald ja valestimõistmine. Ühte tuleks aga igavesti meeles pidada: siirus ja kangelasmeelsus on selle päris elu lahinguväljadel raudselt eetilised, mitte esteetilised hoiakud.
Nende nimel peaks olema ideaalis valmis ka surema, et igavesti kesta.

*igasugune tegevus, mille käigus paigutatakse kujundeid või esemeid tasapinnal või ruumis ümber esteetilistel kaalutlustel – et saavutada parem kompositsiooniline kombinatsioon. Mõiste «sõda» on siin kasutusel positiivse terminina, eesmärgiks ei ole kaasmängija ega iseenda võitmine (seletus pärineb näituse saatetekstist)

Uus näitus Triinu Jürves, Villem Jahu, Rannar Laur, Harry Rull «Lumivalgekese sõjakäik»
Kullo galeriis Näitus on avatud 16. jaanuarini