töö käib / Let's Take the Romantic Way
galerii ArtDepoo, Tallinn
veebruar 2021
Exhibition in collaboration with:
Kaarel Kütas, Mikk Jäger, Cartier, Kersti Vallikivi-Ramos, Eva Karolieva, Ahti Sepsivart
Monday, November 9, 2020
Coming Up:
Wednesday, September 23, 2020
Monday, September 21, 2020
--> Tähtis tolm / Meaningful Dust @ Pärnu Linnagalerii 1
--> NOOLEGRUPP
Tähtis tolm / Meaningful Dust
installatsioon, objektid, videod, linnapea kabinet
2020
--> Noolegrupp on Pärnumaal tolmu üles keerutanud kokku kaheksal korral. Käisime vaatamas, kuidas neis kohtades läheb.
Kõik oli samamoodi nagu enne meid oli olnud.
Aga tolm on muutunud rändrahnudeks, ehituskivideks, äärekivideks või täitepinnaseks meie ja veel mõnede inimeste sees.
Märkisime ära, et sellised sündmused on aset leidnud.
--> Noolegrupp tänab:
Kaarel Kütas, Teet Raudsepp, Rasmus Tamm, Märt Kütas, Tarmo Tamm
Fotod: TRiinu Jürves
Sunday, September 20, 2020
12. september 2020 Pärnus
KAAREL KÜTASE KURAATORIPROJEKT
PERFORMATIIVNE PÄRNUMAA
12. september – 3. oktoober 2020
Pärnu Linnagalerii (Uus tn. 4, Pärnu)
Idee, millest lähtudes tegutsesin, on pärit juba paari aasta tagusest ajast. Tasapisi arenes see algul isiknäituse-, seejärel kuraatoriprojektiks. Algtõukeks oli mõte teha rida performance’ eid, mis toimuvad piiritletud geograafilises ruumis ja moodustavad kokku ühtse terviku. Tegevuskunst on mulle oluline eneseväljendusviis. Püstitatud ülesanne pakkus mulle sellega seoses loomingulist pinget ja uusi võimalusi. Tegevusruumiks valisin Pärnumaa. Ühest küljest oli see ehk mugavusvalik, kuid teisalt lisas osades paikades minu jaoks isikliku mõõtme. Eesmärgiks oli luua tegevusprotsessist lähtuvad ja kohaliku kontekstiga suhestuvad teosed. Erinevate lähenemisviiside lisamiseks ning näituseterviku rikastamiseks kaasasin teisi kunstnikke ning isiknäitusest sai ühisnäitus.
Osa tegevuskunstiaktsioone toimus eelreklaamitud etendustena publiku ees ning said tõelisteks rahvaüritusteks, nagu näiteks Sigaste KunZtkülapäev ja Tori rahvamajas toimunud etendus.
Aga sekkuti ka ette hoiatamata avalikku ruumi või tegutseti eraldatud paikades, kuhu pealtvaatajate sattumine võis olla vaid juhus. Kunstnikud seiklesid jalgratastel mööda Pärnumaad, tegid performance’ id kividele ja taimedele või kehastusid nälkjaks. Sõitsid taksoga Tallinnast Pärnu randa auku kaevama ning matkasid jalgsi mööda raudteed ja lugesid liipreid. Mitmed välitööd kujunesid retkedeks, milles segunesid teelolek ning tegutsemine. Lähteülesandes ette antud sõnale „performatiivsus” lähenesid kõik kunstnikud erinevalt ja lõpptulemus ning väljapanek galeriis on samuti mitmepalgeline.
Eraldi kihistuse lisab Mari Kütas-Tamm, kes valmistas välitööde kirjeldustest lähtudes keraamilised skulptuurid, mis kajastavad toimunut läbi tema silmade.
Projekti käigus liitusid veel Gudrun Koppel, Lauri Koppel, Kaspar Tamm, Kaia Muhuste, Marleen Muhuste, Tanel Šubin ja Panu Luukkonen, kes osalesid ühiste performance’ ite loomisel, sündmuste dokumenteerimisel või esinevad näituseprojektiga seotud teostega Pärnu Linnagaleriis.
Näituse
plakati autor on Märt Kütas, kujundusmeeskonna moodustasid Rodrig Kokla, Triinu Jürves, Villem Jahu ja Hannah Harkes.
Suur tänu: Pärnu Linnagalerii, Eesti Kultuurkapital, Saarde vald, Kilingi-Nõmme klubi, Tori rahvamaja, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, Merike Bakhoff, Tarmo Tamm, Argo Saluste, Timo Osipov, Tanel Ats, Adam King, Annika Viibus, Kinne-Riin Reest, Siim Kolla, Argo Juske, Kadri Karon, Volli Lainoja, Juhan Vihterpal ja paljud teised. Aitäh!
Kaarel Kütas
kunstnik ja näituse kuraator
Fotod: Eesti Päevaleht, Alar Raudoja, Villem Jahu
Avamise fotoreportaaž: https://epl.delfi.ee/kultuur/fotod-parnu-linnagaleriis-avati-naitus-performatiivneparnumaa?id=91026333fbclid=IwAR01vipRO8QYFpGITopWxPfDIbJSRKl3TWkocOaLHrngcVyj_7ZLk56JD0I
Friday, September 18, 2020
--> @ Sirp, 18.09.2020
Rae valda lootsitud geeniused
Ussiaugu tee on Rae valla kohavaim, Vaskjala genius loci, mis ühendab maailmu ja aegu nagu ulmeraamatus.
Vaskjala loomeresidentuuri kokaraamat 2017–2018. Koostanud Janno Bergmann. Rae Kultuurikeskus, 2020. 157 lk.
Vaskjala loomeresidentuuri koordinaator Janno Bergmann on koostanud kataloog-kokaraamatu. Retseptid koguti kunstnikelt, kes peatusid Copperlegis (nagu residentuuri välismaal tuntakse) selle algusaastatel 2017 ja 2018.
Erinevus muuseumi ja residentuuri vahel seisneb selles, et muuseumis ei hoita loomingut, vaid loomingu tulemust, kuigi ka seda nimetatakse eesti keeles loominguks. Looming on tegevus, mille käigus sünnib midagi erakordset, midagi tähelepanuväärset, vahe on ainult mõõtmetes ja mõju ulatuses. Loominguline geenius on igaüks, kes oma tegevuse tulemusest ka kaine peaga rõõmu tunneb. Vanaema pannkoogid võivad rõõmustada perekonda rohkemgi kui Köleri maalid muuseumi ühiskülastusel, ent vanaema geeniusepõli saab otsa koos pannkookidega. Andepalang ja elamus moodustavad lenduva substantsi, millest ainult kaduvväike osa jõuab muuseumide ja arhiivide fondidesse. See ei ole öeldud muuseumide süva- ehk kõrgkultuuri pisendamiseks, vaid hoopis kinnitab, kui haruldane valik seal hoiul on. Kes aga tõeliselt tunneb muuseumides hoitava kultuuri sügavust ja kõrgust, ei saa jätta märkamata sedasama kultuuri kogu selle päritolukeskkonnas. Ainult selline tähelepanek võimaldab mõista muuseumis endas toimuva tegevuse loomingulisust, mis teeb muuseumist töötava ja toimiva kultuuriasutuse. See tegevus on tõlgendamine ja läbielamine kõigi külastajate, uurijate ja restauraatorite poolt, mille ühine nimetaja on imetlus. Sest kui keegi ei oleks võimeline ära tundma imetlusväärset, siis kuidas oleks üldse võimalik ära tunda geeniust, kes tunneb ära imetlusväärse? Imetlusväärse äratundmine ja selle edasiandmine ei ole seesama. Edasiandmine nõuab loomingulise töö tegemist. Seda teevad kunstnikud meelsasti ateljeedes ja residentuurides. Residentuuris hoitakse loominguks vajalikke tingimusi, seal hoitakse loovaid kunstnikke. Vahel loovad nad midagi täiesti geniaalset.
Kogenud ja karismaatiline Janno Bergmann. Kataloog-kokaraamatu sissejuhatus on kohaliku elaniku Mari Kartau kirjutatud Copperlegi retsept: „Natuke maad, natuke linna. Marsa võtab kohalt väikest tolmupilve üles keerates ja vurab Aruküla poole. Peatusesse jääb maha üksik reisija. Peas on tal laia äärega uljas sametbarett, kaenlas lõuendirull ja palett …. ei, stopp, nii see päris pole. Siiski saab välimuse järgi aimata inimest, kel on lusti seiklusteks ja ülekeev loominguline potentsiaal. Kaenlas on tal tõenäoliselt sülearvuti ja võimalik, et ka kaamera. Seljakotis võib esialgu enamasti puhta pesu ning veidi näritud võileiva kõrval peituda teisigi abivahendeid, mille abil kunst loovisikust välja pumbata ning vaatajale tajutavaks muuta. Peatuse nimi on Vaskjala. Pärast laiuvate rohumaade vahel ringivaatamist suundub isik Ussiaugu teele.“ Rae ajaloolise koolimaja poole, kus residentuur asub.
Esimene selline kirjeldatud isik oli Soome kunstnik Niina-Anneli Kaarnamo, Vaskjala katsejänes. Katsetused lõppesid edukalt, külaline jagas kasulikke mõtteid ja jäi ka ise rahule. Tema soovitas residentuuri tegevust läbiva niidina sisse seada külaliskokaraamatu. Kaasas oli tal varasemas Itaalia residentuuris kodustatud kass. Niisuguse tutvustuse Janno Bergmann tema kohta kirjutaski – „Näu, rahvas!“ –, sest tutvustust illustreerib foto, kus vaatajad kipuvad märkama kõigepealt kassi.
Triinu Jürves ja Villem Jahu on Rae valla koolimaja taha väljale ehitanud ajakoridori. Ussiaugu tee poolses otsas on noolega silt „Noolegrupp „Läbipääs“ (ehitis väljal) III aastatuhande I pool“, teisest otsast välja tulles jõuab läbipääsenu sildini „Arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu („Raemägi“) II aastatuhande I pool on riikliku kaitse all nr 464“ – terve aastatuhat kerge jalutuskäiguga kaetud.
Foto: Janno Bergmann
Kataloogi lappamine on nauditav paljuski tänu sellele, et Janno Bergmann on kogenud kunstnik ja fotograaf. Veel enne Vaskjalga tulekut, Pärnus, alustas ta kunstiteoste seeriat „Kosmiline köök“, kus kulpide paraboolid peegeldavad Linnuteed ja mustad kontrastid läigatavad kannukohvi. Janno Bergmann ei alustanud Vaskjala loomeresidentuuri koordineerimist tühjalt kohalt, vaid jõudis sinna pagasiga, mis oli kogunenud Edela-Eesti anarhistlikust kunstielust (nagu Eha Komissarov selle mõiste õnnestunult vermis) ja endise Polümeeri tehase hoonetes tegutsenud Kultuurikonteinerist. Sealt jõudsid Rae koolimaja õuele Tanel Saare installatsioon „Kümblejad“, mis on vanadest akendest ehitatud korralik leilisaun ja Kilian Ochsi installatsioon „Kes seisnud selgimata pilgu eel“, mis kehastab ajaloo ja kultuuri filosoofilist mõtestamist. Janno Bergmanni ühiskonnatundlikku loojanatuuri kajastab tema „Monument Euroopale, Euro Rainbow“ ehk vikerkaarevärvides ülestikku laotud kaubaalused. Tema tihedast suhtlemisest Venemaa kunstnikega annab märku asjaolu, et Peterburi kunstnik Vladimir Kožin valmistas oma Tallinna Linnagalerii detsembrinäituse „Vene barokk“ ette residentuuri töötoas. Muljetavaldav on fotosari Rauno Teideri tuleskulptuurist Vaskjala loomeresidentuuri avamispeol, mis toimus 26. augustil 2017. Sealsete elanike elavat huvi loomeresidentuuris toimuva vastu illustreerib fotosari Mari Prekupi ja Grafodroomi eksliibrise töötoast.
Inspiratsioonirikas paik. Kataloogi fotomaterjal ja plakatite reproduktsioonid on valdavas osas koostajalt, teistele pildiautoritele on viidatud. Lugejal on keerulisem tuvastada tekstide autorlust, kui selle kohta puudub märge. Mõnedel saatetekstidel on sama pikk ajalugu kui maailmas ringi rännanud töödel endilgi. Intervjuud, mis moodustavad teksti kaalukaima osa, pärinevad Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust õppinud Sandra Nikitinilt (end Suurkask). Rae kultuurikeskusesse palgati ta alevitesse ja küladesse kultuuritegevust laiendama ning abistama projektide ja toetustaotluste kirjutamisel. Tema kultuuritundlikkus laheneb niihästi keele- kui ka kunstitajus, tänu millele on tema usutlusi mõnus ja huvitav lugeda. Sandra Nikitin on küla käpikukudujate ja Vaskjalas ilmakära eest varju otsivate ilmakuulsate kunstnike ühendav lüli.
Ülejäänud tekstid pärinevad Siramilt, Sandra Jõgevalt ja Kilian Ochsilt. Kokaraamatule võiks lisada neli kirjastusmaailmas viimasel ajal suureks defitsiidiks muutunud komponenti: toimetaja, keelekorrektori, tõlketoimetaja ja tõlkekorrektori.
Kõik retseptid on tõmmised kunstnike oma käega kirjutatud sissekannetest külaliskokaraamatusse, olles seepärast (nagu kunstiteose puhul ikka) mitmeti tõlgendatavad. Kataloog on moodne kunstiüllitis selle poolest, et välja on jäänud sisukord ja leheküljenumbrid. Et lugeja saaks enne raamatu läbilugemist sotti, milliste külaliskunstnikega on tegemist ja kust neid leida, olgu siin abiks retseptide nimekiri koos leheküljenumbritest orientiiriga:
Niina-Anneli Kaarnamo võileib, lk 42; Tapio Haapalahti üks tõsine tšilli roog, lk 56–57; Andrea Aueri soe õunakompott, lk 63; Scott Hawkinsi kaerapuder hommikusöögiks, lk 67; Wang Bei hiina munaroog, lk 69; Wayne Liu veise-tšilli-oa-džambo, lk 73; Kåre Holgersoni vürtsikas feta-omlett, lk 78; Outi Elena Valanto mokkapala kohvi- ja kakaomütsiga, lk 87–88; Tara Catherine Pandeya kreeka pähkli, arugula, pesto ja juustu grill-võileib, lk 90; Federica Cogliandro ja Giulia Costanza Lanza carbonara kahele, lk 104; Simon Whethami iiri-eesti ühepajatoit, lk 111; Chad Stayrooki esimene eine Kuul peekoni, persiku, Aura greibinektari ja Kalev Ekstra küpsistega (20. juulil 1969 + 18. augustil 2018, serveerida maatõusul või -loojangul), lk 120; Vahepalaks dj Buddyman aka Kingo aka Erik Alalooga garaažikontsert „Breaking News“ 31. augustil 2018, lk 121; Nina Jørgenseni taani suvedessert koldskål, lk 127; Anne Fergusoni lihtne aedviljasupp, lk 135; Allison Robertsi suvekõrvitsakook topeltšokolaadiga, lk 141; Elvira Akžigitova vene pelmeenid kogu perele, lk 150, ja Dóra Lázári ja Gábor István Karaba hortobágy lihapannkoogid, lk 154–155.
Nii on Vaskjala kosmilises köögis segunenud Eesti kohaspetsiifika kõikide residentuuri külaliste poolt kaasa toodud eripäradega. Ekstra küpsised ja Aura greibinektar jõuavad isegi piknikule Kuule. Kes on harjunud mööda uut maanteed Tallinna ja Tartu vahet kihutama, ei aimagi, milline maailm teiselpool maanteekraavi laiub, millest Mari Kartau kirjutab nii: „Pirita jõe salapärased käärud on täis külasid, mida keegi peale elanike endi nimepidi ei tea. Seal on uhkeid moekaid villasid ja lihtsaid keskklassi majakesi, nii uusarendusi kui nõukaajast jäänuid ja väheke üles kõpitsetuid. See on ülejäänud eestlasele tundmatu maailm. Resideeruva kunstniku jaoks on see aga naabruskond, kust ammutada inspiratsiooni. Ta segab selle kõik kokku teemadega, millega ise tegeleb, seob kokku ainult tema peas tekkivate ainulaadsete sidemetega ja nii sünnibki kohaspetsiifiline looming.“
Residentuuri külalised loovad kohaspetsiifikat juurde, täites Rae koolimaja ümbritseva maastiku ulmeliste kunstiteostega nagu Federica Cogliandro ja Giulia Lanza metallist heegeldatud amöboidsed sigitised, mis suunduvad koolimajast „eemale, tihnikusse, ühe voolav-valkja kolonnina nagu hiiglaslikud kohmakad nälkjataolised sipelgad … “ (Arkadi ja Boris Strugatski, „Tigu nõlvakul“, lk 68).
Takashi Ikezawa on lõiganud lipuvarda ümber rohukamarasse ringid samuraide vibulaskmise märklaua proportsioonides ja nüüd on lipp justkui Jaapani taevajumala vibunöörilt Rae koolihoovi kihutatud. Kuid Takashi Ikezawast 2017. ja 2018. aasta kataloog ei räägi, sest tema saabus Vaskjala loomeresidentuuri alles tulevikus, 2019. aasta augustis. See ei ole probleem, sest just enne tema aega ehitasid Triinu Jürves ja Villem Jahu Noolegrupist koolimaja taha väljale ajakoridori. Ussiaugu tee poolses otsas on noolega silt „Noolegrupp „Läbipääs“ (ehitis väljal) III aastatuhande I pool“, teisest otsast välja tulles jõuab läbipääsenu sildini „Arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu („Raemägi“) II aastatuhande I pool on riikliku kaitse all nr 464“ – terve aastatuhat kerge jalutuskäiguga kaetud. Ja siis alles taipad – muidugi! – Ussiaugu tee ehk wormhole ongi Rae valla kohavaim, Vaskjala genius loci, mis ühendab maailmu ja aegu nagu ulmeraamatus.
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/rae-valda-lootsitud-geeniused/
Thursday, September 17, 2020
--> @ Sirp, 18.09.2020
Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine
Paigad mäletavad meid jälgede järgi. Keskkonnakunst on kui keel, mis aitab sideme maastikuga taastada, äratada ja võimendada kohatunnet ning kogukonda.
Keskkonnakunst on sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega kunstivorm, mis tegeleb piirkondade ja maastike mõtestamisega, inimese ja looduse suhetega, pöörab tähelepanu looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele ning inimese loodusest võõrandumise probleemidele. Keskkonnakunsti kasutatakse sageli maakunsti, maastikukunsti või ökokunsti katusmõistena.
Pärast eelmise sajandi lõpu ja uue sajandi alguse maastiku- ning keskkonnakunsti buumi valitseb Eestis selles valdkonnas kummastaval kombel üsna suur tühimik. Elukeskkonna praeguste ja endiste elanike ning paiga vaimu ühendamine, vahendamine ja sidemete (taas)loomine kunsti abil on samas asjakohasem kui kunagi varem.
Maastike tunnetamine kunstnike abiga
Tammiku kaasaegse kunsti keskuse (TAKKK)* maastikukunsti sümpoosion valis rahvusvahelise konkursi teel välja 16 kunstnikku, et aidata avastada ja värskendada Kohila-Tammiku piirkonna kunagisi tööstusrajatisi ja nendega seotud inimtegevust, peatada hetkeks inimtekkeliste kohtade looduslik teisenemine, tuua esile teadjamate mälukihid ja katkestada kunagiste maamärkide haihtumine inimeste mälumaastikelt.
Sümpoosioni eel tegid korraldajad tööd Tammiku ja Kohila piirkonna kogukonna inimestega, et leida hääbuvad mälukihid, kunagised tuiksooned ja kaardistada inimeste liikumistrajektoorid. Kunstnik ei valluta enam maastikku kui konkistadoor, tema loomingulistele sammudele eelneb etnograafile või arheoloogile omane uurimistöö, kaasamine ning omamoodi psühholoogi-vahendaja roll, mis aitab kogukonnal (taas) tundma õppida piirkonna ajalugu ning väärtustada miljööd.
Mõte keskkonnakunsti sümpoosion korraldada sündis 2018. aastal, mil Tammiku mõisa rajatud Kunstikeskuse TAKKK asutaja Alide Zvorovski mõistis, et peab ümbruskonna maastike mõtestamiseks kaasama n-ö värsket verd.
Ansis Dobičinsi ja Liva Blumfelde installatsioon „Muna“ sümboliseerib uuenemist, ühendades mineviku ja tuleviku.
3 × Annika Haas
„Ümbruskonnas võib kohata mitmeid varemeid, mis viitavad kunagisele inimtegevusele. Praeguseks elab piirkonnas aga vähe inimesi, veelgi vähem neid, kes on paigaga juuretasandil seotud. Lähikonnas leidub ka neid, kes on Tallinnale lähemale kolinud, kuid linnas töötamise kõrval ei ole neil jaksu oma elukeskkonda panustada. TAKKKile on oluline tunnetada piirkonna identiteeti, mõista, mis on selle hüljatud paiga ajalugu,“ kirjeldab Alide sümpoosioni algtõuget.
Temaga haakus Kohila hing ja aktivist ning heade mõtete eestvedaja Inna Laanmets ja paarisrakendina hakati mõttele otsima toetajaid ning kaasamõtlejaid. „Mulle oli selle Alide idee juures kõige kutsuvam kogukonna kaasamine, koosloomine ja paikade mõtestamine! Eriti oluline oli visuaalsete kokkuvõtete joonistaja Joonmeedia abiga fikseeritud koosmõtlemine eelmise aasta augustis, kui valmistasime ette sümpoosioni materjale kunstnikele nii Kohilas kui Tammikul. Suutsime kaasata pea kõiki sümpoosioni rajale jäävaid maaomanikke, tuldi ja mõeldigi koos meie märkide üle. Seal osales nii palju eri tausta ja kogemuse ning lugudega inimesi, ettevõtmine pani kogukonna kihama. Ka see, kui paljud Kohilas avamisele tulid näitab, et kogukond on olemas, ja põlvkondi siduv mälukiht elab,“ rõõmustas Alide. Ta lisab: „Meil oli õnne kohtuda ka kohalikega, kelle juured on olnud põlvest põlve paigaga seotud. Kokku tulnud elanikud jagasid mälestusi ja ringelnud lugusid. Kohtusid inimeste maastikutaju ja kohamälu. Kohilas oli see eriti tugev, sest kogukond on elujõuline. Tammikul pole nii hästi läinud. Inimesed on lahkunud ja loodus paljud paigad üle võtnud. Siiski saime Tammiku kohta hea ülevaate nõukogude ajal mõisa ümbruses toimunust, mis pani varisema hakkavad abihooned ja mõisa müürijupid kenasti kõnelema.“
COVID-19 tegi reisipiirangutega plaanidesse oma korrektuurid ning ühele aastale plaanitud suurüritus jaguneb hoopis kahele aastale. Sel aastal kutsuti esinema Lilli Jahilo (Eesti), Elina Simonen (Soome), Ansis Dobičins (Läti), Triinu Jürves, Villem Jahu, Kaarel Kütas (Eesti) ja rühmitus „Inimesed vaatavad merele“ koosseisus Villu Plink, Indrek Mikk, Margit Mikk ja Kristjan Sisa (Eesti). Järgmisel, 2021 aastal jätkavad projektiga Samuelle Green (USA), Thomas Vallinatos (Kreeka), Serkan Demir (Türgi), Elena Redaelli (Itaalia), Michele Seffino (Austria) ja Roger Rigorth (Šveits).
Installatsioonid
Tammiku mõisa maadel eksponeeriti kolme installatsiooni: „Muna“ (Ansis Dobičins ja Liva Blumfelde Lätist), „Ühendused 440“ (Kristjan Sisa, Villu Plink, Margit Mikk, Inderk Mikk Eestist) ja „Nimeta Niit“ (Triinu Jürves, Villem Jahu, Kaarel Kütas Eestist). Endise Tammiku mõisa maadel eksponeeritud tööd on avatud aasta läbi. Tulge tutvuma!
Kohilas esitleti kaht tööd: fotograaf Elina Simoneni (Soome) fotopannoo paberivabriku seinal ja moedisainer Lilli Jahilo interaktiivne vabrikutööliste rõivaste interpretatsioon vabriku endises pesuköögis.
Endises Tammiku kivimurrus eksponeeritud Ansis Dobičinsi ja Liva Blumfelde (Läti) installatsioon „Muna“ sümboliseerib uuenemist, koondades kohaliku mineviku ja tuleviku. Teose autorid kutsuvad vaatajat küsima, kellele on jäänud tulevik ja mida peaksime oma pärandiga tegema, kas salvestama, kõrvaldama või ignoreerima. Kunstiteos peegeldab praeguse aja ebakindlust ja kutsub meid mõtlema ja otsustama, milline on meie roll täna ja tulevikus.
Kristjan Sisa, Villu Plingi, Margit Miku ja Inderk Miku (Eesti) interaktiivne heliinstallatsioon „Ühendused 440“ kujutab ühendusi maa ja taeva, maa-aluste ja ülemiste sfääride, praeguse hetke inimliku, ajaliku, ruumilise vaatepunkti ja ajatu ning universaalse vahel. Helide loomisel saavad vaatajad otsida vastuseid küsimusele, kuidas leida inimlikku õnne või/ja rõõmu ning mida selle käigus keskkonnale (sh sotsiaalsele keskkonnale) pakume või sealt võtame.
Kristjan Sisa, Villu Plingi, Margit Miku ja Inderk Miku interaktiivne heliinstallatsioon „Ühendused 440“ kujutab ühendusi maa ja taeva, maa-aluste ja ülemiste sfääride, praeguse hetke inimliku, ajaliku, ruumilise vaatepunkti ja ajatu ning universaalse vahel.
Triinu Jürvese, Villem Jahu, Kaarel Kütase (Eesti) installatsioon „Nimeta Niit“ läbib maastikku punase niidina ja traageldab kokku Tammiku mõisa territooriumil asetsevad ajalised, arhitektuurilised, olmelised ja tunnetuslikud kihid, mis eksisteerivad lähestikku, ent on siiski eraldi ja omaette. See nimetu joon võib sümboolselt aidata leida teed, anda maagilise kaitse, tähistada radu ja piire või lihtsalt anda lootust, et tasandite kokkusidumine on võimalik.
Lilli Jahilo (Eesti) „Vasja ja Vera“ taaselustab Kohila vabriku pesuköögis mälestused ja interpreteerib vabrikutööliste riietust. Vaatajale avaneb ruum just selliselt, nagu see töötajate lahkumisel võis jääda. Vatijope, pluusid, jakid, õlakott – taasloodud tänapäevastest materjalidest ning omanäolist disaineriesteetikat silmas pidades, ent tegumoelt võimalikult originaalilähedased. Nii on loodud esemeline sild möödunud aegade ja käesoleva vahel.
Kohila-mail suvitava rahvusvaheliselt tunnustatud Soome fotograafi Elina Simoneni (Soome) fotopannoo „Igaühes on valgus“ Kohila paberivabriku seinal esitleb kunagiste vabrikutöötajate portreid. Avatud mõtlemise ja loova lähenemisega on Elina fotoobjektiivi püüdnud elatud elu ilu ja pannud inimesed särama. Lisaks said huvilised kuulata jutusalvestisena töötajate mälestusi. Projektis osalesid Kohila paberivabriku endised töötajad Ants Kummer, Rita Luukas, Olga Tsemina, Lea Seeder, Heljo Heinmäe, Silvi Kerno, Vasja Pritśin, Õie Eller, Veera Pärn ja Ene Kokk.
Kas kohad mäletavad ka siis, kui inimjäljed on kadunud?
Keskkonnakunst on kui meetod või keel, mis aitab isiklikel mälestustel ja lugudel inimtekkeliste maastikega sidemed taastada ning äratada ja võimendada oma säriseva eluenergiaga kogukonna ning kohatunde. Maastikuelemendid, mis on muutunud aja kulgedes väärtusetuks, saavad seeläbi uue hingamise ning katkeb looduslik teisenemine, kunagi oluliste maamärkide haihtumine inimeste mälumaastikelt.
Triinu Jürvese, Villem Jahu, Kaarel Kütase installatsioon „Nimeta Niit“ läbib maastikku punase niidina ja traageldab kokku Tammiku mõisa territooriumil asetsevad ajalised, arhitektuurilised, olmelised ja tunnetuslikud kihid.
On see soov katkestada kadu kui Tammsaare poisi liblikapüüd või Goethe Fausti aja peatamisega seotud õhkamine? Kogu ajaloo hoov, kogu meie kulg on kui pidevuse ja katkestuste meloodia. Kõik on ajutine ja ühtlasi jätkuv – nii oma ilus kui hirmus. Katkestada, et anda hetkeline võimalus (taas) tundma õppida, meenutada ja väärtustada, taaselustada või minna lasta. Paigad mäletavad meid jälgede järgi.
Miski siin maailmas pole igavene. Nii nagu kogu elu on pidevas liikumises, sünni ja surma meelevallas, on seda ka inimtekkelised maastikud ja kohad, nendega loodud suhte- ja mälukihid. Kunagised eluasemed, miljööväärtuslikud alad, tootmishooned, kogunemiskohad ja teedevõrgustik – kõik katkeb, soikub, ununeb, metsistub pärast loetud hingetõmmete arvu. Hetkeks jäävad helendava virvendusena püsima mälestused ja (koha)mälu nagu plahvatanud tähe halo, ja siis kustub seegi. Kõige viimasena kaob nimi.
Üle maastike ja inimeste rulluksid justkui ajaloohoovad, need toovad talvisest heinamaast lilledena esile piirkondi, et neid siis taas unustuste hõlma närtsitada. Katkestus on kui üleminek või jätkumise võti, mis ajaloouksed avab ja loomuliku metsistumise korraks seiskab.
* Tammiku Kaasaegse Kunsti keskus loodi 2011 aastal eesmärgiga luua kunstiprojektidega sünergia kunstnike ja kunstisuundade vahel ning lähendada nüüdisaegset kunsti publikule.
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/katkestus-inimtekkeliste-maastike-teke-ja-kadumine/
Sunday, September 13, 2020
Monday, August 31, 2020
Nimeta niit / Thread with no name @ Tammiku 1
TRIINU JÜRVES, VILLEM JAHU, KAAREL KÜTAS
installatsioon maastikus / installation in landscape
Installatsioon traageldab punase niidiga kokku Tammiku mõisa territooriumil asetsevad ajalised, arhitektuursed, olmelised ja tunnetuslikud kihistused, mis eksisteerivad lähestikku, ent jäävad justkui ambivalentsesse mõtteruumi igaüks eraldi rippuma.
See nimetu joon võib sümboolselt aidata mitte eksida, anda maagilist kaitset, tähistada radu ja piire või lihtsalt anda lootust, et eri tasandite kokkusidumine on võimalik.
The installation in the landscape coagulates with red thread the temporal, architectural, every day and cognitive strata located on the territory of Tammiku manor whitch exists cloce to each other but despiteleft hanging separately in an ambivalent space of thought.
This nameless line can symbolically help against getting lost, provide magical protection, mark paths and borders or simply give hope that linking different layers is possible.
TAKKK Maastikukunsti Sümpoosion. Katkestus. Inimtkkeliste maastike teke ja kadu /
TAKKK Environmental Art Symposium. Interruption. Appearance and disappearance of man-made landscapes.
Kohila & Tammiku 2020
Suur tänu / Special Thanks: Elo Liiv, Alide Zvorovski, Martin Mehilane, naaber Peeter, Meeland Sepp
More information: https://www.takkksymposions.ee/
Fotod / Photos: Annika Haas, 22.08.2020
Subscribe to:
Posts (Atom)