Fotod: Endel Apsalon, Tiiu Rebane ja teised
Sinine veri ei osuta siniverelisusele
Nostalgiast laetud kriitiline pilguheit ainukordse atmosfääriga Balti jaamale.
Tiiu Rebase kureeritud aktsioon Balti jaamas 16. X.
„Sinise vere“ üritusel taasesitati Sirami
kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit
„Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud
TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.
Klaudia Tiitsaar
Pärnu koolkonna kunstnikud on praegu aktuaalsed. 15. X
esitles Rael Artel EKKMis näituse „Plahvatus Pärnus“ kataloogi. Suur
osa Kumu väljapanekus „Plahvatus Pärnus“ osalenud ja Arteli raamatus
väga avameelsete intervjuudega esinenud kunstnikest siirdus esitluselt performance’i-koosolemisele Balti jaama depoosse. 16. X toimus seal Tiiu Rebase kureeritud „Sinine veri“.
Tiiu Rebast ja temaga koos tegutsevat, samuti EKA
maalikunsti taustaga Karl-Kristjan Nagelit võluvad ilmselgelt Non Grata
ning sellega seotud kunstnikud. Nad kureerisid 2014. aasta suvel
Tallinna lähistel mahajäetud sõjaväeosas taevareostust käsitlenud
„Chemtraili!“ ning möödunud suvel järgmistki festivali EKLi Muhu baasis.
Kuigi sinna oli kaasatud kunstnikke ja muusikuid ka mujalt, tuli
lõviosa siiski samast sõpruskonnast.
Sama lugu oli ka „Sinise verega“. Peale viimati ise
oma rühmituse kunsttsirkusteatriks liigitanud Põleva Kaelaga Kirjaku
liikmete – ja oma tegevuse Muhus pidulikult lõpetanud Meeland Sepa,
Sorge, Taave Tuutma ja Kaarel Kütase – oli kaasatud samuti aktiivselt ja
tihti samadel festivalidel esinenud Noolegrupp koosseisus Triinu
Jürves, Villem Jahu ja muljetavaldav hulk statiste, Andrus Joonas
(ainult videopildina), Ville-Karel Viirelaid, isik Habeme varjunime all,
Siram (Mari Kartau), Pille Vassar (Wazzar), rühmitus Vedelik ning Sveta
Grigorjeva. Aga ka Rait Rosin ja Lauri Luud.
„Sinine veri“ suhestus Kalamaja ja Telliskivi
piirkonna gentrifikatsiooniga. Siit ka ristumine „Balti jaama turu ja
depooga, TransEuraasia lõppjaamaga, mille praegune kontekst on
müügimajandus, kuid mille sümboolne stabiilne lisaväärtus on rikkalik
aura, kus ülevoolav reaalsus on tervikuna teadvusele vastuvõetav kui
film ning kus pilgu peatumisel võib iga mööduja torgata traumaatiliselt
silma oma ainukordse eksistentsiaalse või karastunud võimsusega,“ nagu
kirjeldab Tiiu Rebane kontseptsioonitekstis.
See avaldus vaimuka logoga (Eesti NSV lipp, kus
punaste lainete asemel on sinised) tegevuskunstifestivali
toimumispaigas. Suures angaaris, kuhu pidid järgmisel hommikul saabuma
betoonivalajad, et valmistada pinda ette Balti jaama turu ajutisele
varjupaigale, kuni valmib uue turu moodne arhitektuurne lahendus.
Angaari liiguti rongkäigus läbi veel avatud Balti jaama turu.
Taasesitati Sirami (Mari Kartau, toona Mari Sobolevi) kunagine aktsioon
„Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist
Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd
kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.
„Miks te nüüd tulete? Kõik on juba kinni! Oleksite
pidanud varem demonstreerima,“ kommenteeris üks oma leti juba kokku
pakkinud turumüüja õrna vene aktsendiga. Väike poiss aga küsis emalt:
„Mis see on?“ ning sai blaseerunud vastuse: „Jälle nad marsivad …“ Päev
varem oli toimunud EKRE meeleavaldus ja tõrvikurongkäik vanalinnas …
Pärast Mari Kartau vana aktsiooni reinactment’i
kandsid rongkäigulised Noolegrupi liikmete kahemõõtmelisi maalitud
figuure ning superkangelasi Supermani, Batmani ja Sipsikut.
Balti jaama turg on kahtlemata sümboolne paik:
omajagu räpane, küllap kuritegelik, täis (veel) siin piirkonnas elavaid
vaesemaid, ka vene inimesi, kellele tähtaja ületanud kauba ja kasutatud
riiete müük on majandusliku toimetuleku nurgakivi. Omal kombel on see
ühtlasi romantiline paik, meenutaja aegadest, kui Kalamaja oli veel
kindel agul, mitte koht, kus kinnisvarahinnad ületavad muu kesklinna
omad kuni 40 protsenti. Küllaga aguliromantikat on ka eespool mainitud
seltskonna kunstikommuunis ning Eesti kõige väiksemas galeriis Metropol
Vana-Kalamaja tänav 46. Galerii ja kommuuni võimalikule ajale
jalgujäämisele aga viitab selle kauni XIX sajandi paekivimaja pressimine
valmivate uusehitiste vahele. Kalaranna kinnisvaraarendus ja avalik
protest sealse rannariba sulgemise vastu oli Noolegrupi performance’i
silmanähtav ajend. Noolegrupi tegevuskunst ja interaktiivne
installatsioonikunst paistab viimasel ajal silma kindla fookuse,
täpsuse, kommunikatiivsuse poolest. Seekord olid nad liiva täis
depooruumi püstitanud traataia, mis meenutas Kalaranna skandaalset
traataeda ja mille taga, otsekui puuris, toimus sügiseselt külmas hoones
idülliline rannastseen paljude päevitusriietes statistidega. Kuni ilmus
silt kirjaga „Jaamarand“ ja publik kaasati sinist vedelikku täis
õlleklaaside vastu seina purukslöömisse.
Üldse võib selle aktsiooni puhul rõhutada
tegevuskunstiaktide ühtesula(ta)mist ning kindla piiri puudumist selle
vahel, millal alustab üks esineja või rühmitus ja lõpetab teine. Seda
tõid veelgi esile korduvad elemendid. Sinine vedelik oli läbiv kujund ka
Pille Vassari performance’is, mis oli pühendatud äsja surnud
kunstikriitikule Riin Kübarsepale (nii nagu ka kogu õhtu korraldajate
poolt). Seda kasutasid tseremooniameistrina üles astunud Kaarel Kütas ja
Rait Rosin, samuti tõusis see kujund esile ühis-performance’i
puhul. Teine ühine hoiak oli absurdile rõhumine, mis saavutas oma tipu
Habeme etteaste puhul, samuti sama autori usuteemalises
installatsioonis.
Ville-Karel Viirelaiu minimalistlik performance ei
lasknud tema absurditajul, eneseiroonial ja karismaatilisel
esinejanatuuril – omadused, mis on tema sooloetendusi parimatel aegadel
iseloomustanud – nii hästi esile tõusta kui viimaste tööde puhul.
Võimalik, et „Sinise vere“ performance marsisammu ja ameeriklaste Kuu peale maandumislause korrutamisega jäi liiga minimalistlikuks.
Sorge aktsioon koondas endasse tema varasemaid
leivanumbreid – häälutamist ja palja daami kõrgelt alla loobitud
taldrikuid, kõrvalosas esines luuletaja-koreograaf Sveta Grigorjeva.
Kaarel Kütase poliitilise hõnguga etteaste, mis
sujuvalt moondus vanaks heaks ennastpiinavaks kehakunstiks, näis olevat
alateadlikult mõjutatud tema säravast anonüümsest osatäitmisest
ülipopulaarses alastikoreograafialavastuses „Alastusest enam“.
Balti jaama depoo pidustus ei koosnenud ainult
tegevuskunstist: suur angaar oli täidetud Karl Nageli suures formaadis
maalidega, kus sotsiaalkriitika kohtub Luule Viilma õpetussõnadega, ja
seda ekspressionistlikus vormis. Silma paistsid Meeland Sepa
hiiglaslikud kineetilised masinad, paraku oli seekord raua keevitamise
asemel piirdutud okste, teibi ja Meelandile iseloomuliku detaili –
nugadega. Rühmituse Vedelik alanäitusel torkas aga silma grupeeringu uus
liige Vilen Künnapu.
Angaarist siirduti edasi galeriisse ja kunstikommuuni
Vana-Kalamaja tänava lõpus, kus avati kuraator Tuuliki Avango
(kunstnikunimega Tuul) kureeritud väljapanek seltskonna lapsepõlve- ja
teismeliseaja fotodest.
Sirp, 30. oktoober 2015
